Kõigepealt võistlustele saamisest. Katsevõistlusteks oli ette nähtud Peko kevade 1.päev ja Riga Cup (Lätis, lühirada enne Jüriööd). Peko kevadel kaotasin võitjale kalendriga, Lätis olin ainuke naine, kes jooksis. Iseenesest jooks ei olnud kõige hullem, suuri purakaid ei teinud.

Võistlustele sõitsime nii, et kohale jõudsime kaks õhtut enne võistlust. Üks päev oli valmistumiseks. Võistlus ise toimus kogu nädal 14-20 mai. Rootsis Faluni-Mora ümbruses.

Eesti koondis:

Mehed: Kenny, Lauri, Kristo, Timo, Peeter, Olle

Naised: Sigrid, Liis, Kirti

Esmaspäev toimus lühiraja eeljooks. Tahtsin teha kindla orienteerumissoorituse. Varem sai selgeks, et maastik on küll ilus, kuid punktid paistavad alles objektil.  Mina suutsin juba esimesse kobistada vea ära. Edasi orienteerumine sujus enam-vähem kuni lõpu osas oli eriti rõve roheline kus ma mõnuga sees tuiasin(Tagant järgi tarkus: see ala oli stardis näidatud kaardil, uus raskesti läbitav koht vm. Kuid see näidis kaardijupp oli nii pisike, et mul polnud aimugi, kus kandis see jupike asuda võiks. Seega ei osanud seda vältida). Füüsilise poole pealt oli algus suht ok, poole peal läks üsna raskeks. Säärepealne oli ülipinges, lõpuosas oli jooks juba täielik piin(sääred olid kui puupakud).

Kokkuvõttes: lisaks vaevalisele liikmisele sai tehtud mõned pisemad vead ja ka rajavalikuvigu.

Minna Kauppi võitis mu eeljooksu ajaga 22.42, minu aeg 35.06.  8.26 jäi finaalikohast puudu. See on selline vahe, mis kuidagi kripeldama ei jää. Tuleb veel trenni teha.

Finaali said eestlastest Kirti, Timo ja Olle.

Teisipäev. Pärast kehva lühirada otsustasin siiski ka tavaraja starti minna (algselt ei plaaninud tavarada üldse joosta). Enne starti tuntsin juba et üldse ei liigu, hingamine oli väga raske. Tõsiselt vaevaline oli iga jooksusamm.  Teel teise punkti  (olin kuskil 7-8 minutit jooksnud) väänasin vasakut jalga . Kuna füüsiline seis oli kohe eriti kehv, siis ei näinud mõtet rajal piinelda vigase jalaga. Ajasin endale kargu alla ja otsustasin rajalt ära tulla. Siis ehk on lootust veel mõni start teha sel nädalal. Tagasi keskusesse jalutaes sain nautida mäepealt ilusaid vaateid. Tol päeval absoluutselt ei kadestanud enda ümber siblivaid orienteerujaid, endal poleks mul jaksu selleks olnud.

Finaalis Liis, Kenny, Lauri, Olle ja Peeter.

Kolmapäev toimus sprindi kvalifikatsioon. Otsustasin starti minna, käies ei teinud jalg haiget. Teipisin jala korralikult kinni. Soojendusel tegin ühe kiirenduse, tugev valu käis jalast korra läbi. Rohkem kiiret liigutust teha ei julgenud, läksin starti lootes äkki rajal ei ole valus. Jalg oli mõnusalt lahti, algus sujus kuni neljandasse minnes jooksin keelualasse sisse (tupik oli). Pärast kuulsin, et Kirti tegi täpselt sama vea. Joostes tundus sealt läbi saavat. Sellega oli mu jooksu staatus otsustatud. Enam ei suutnud ennast jooksma saada, vaimselt oli väga raske. Edasi ma suuri vigu ei teinud, jooksin vaid mõned nurgad mööda teed sisse kuna kartsin oma jala pärast. Tulemuseks oli 18’29’’, finaalist jäi puudu 58’’. Võitis Simone Niggli ajaga 13.22 . Kahju. See oli mu jaoks kõige emotsiooniderohkem start EMil. Lõpetasin naerunäol, rajameister tegi 1:0. Ainuke start, kus finaalikoht läks vigade arvelt.

Finaalis Kenny ja Liis.

Neljapäev. Lühiraja finaalid. Olenemata sellest, et mina jooksin B-finaali tahtsin teha jooksu, millega saaksin rahule jääda.  Alguses oli kohe üks suur tõus. Koperdasin ka veidi esimesega. 2-3 KP tulid ilusti. Edasi oli aga raskusi. Lugesin ennast kõrval orvandisse ja nii jäin hoopis teisele poole küngast. Seisin seal päris tükk aega hämmingus, lohk oli aga punkti ei olnud.  Edasi kulges üsna sujuvalt. Jaksu ainult polnud absoluutselt. Isegi kõndides selline tunne et õhku pole piisavalt (ilm oli vihmane, sellest ei  saanud see tulla). Vihm tegi maastiku veidi raskemaks. Kive, mida metsa all oli hästi palju, muutusid eriti libedaks).  Kulgesin matkates kuidagi finišisse.  Nii kaua metsas olles jõudis igasugustele asjadele juba mõelda.  Lühirajast sai minu jaoks tavarada.

Reedel oli tavaraja finaalide päev.  Minu jaoks puhkepäev. Käisin eestlastele platsil kaasa elamas. Esimene päev, kus nägin ka mehi jooksmas. Muidu olid naiste ja meeste stardid lahku löödud. Üks päev mehed varem, teinepäev naised.

Laupäev. Sprindi finaalid. B-finaal. Uudne kogemus sprint kaardivahetusega. Rada oli sama A-finaaliga. Esimene osa rajast oli rohkem metsasemal alal, teine osa linnavahel asfaltil. Esimene kaardipool sujus mul päris hästi. Kaardivahetuses ei leidnud kohe starti üles, nii olin juba vajalikust väravast mööda jooksnud ning tuli paremalt poolt minna (veidi kehvem valik).  Mõni halb valik sai veel tehtud, kuid jooksujaks sai majade vahel küll täiesti otsa. Mind jagus ainult 13-14 minutiks. Erinevalt eeljooksust ühtegi suurt purakat ei tulnud.  10st B-finaalis startinust olin 5.

Päeva parim aeg oli Simonel 14.58 , Liisil 18.10, Kirti 19.03 ja mul 19.51.

Pühapäev oli teatejooksudepäev. Kõik pidid olema enne meeste jooksude algust karantiini alas. Minu jaoks kõige pikem passimise päev kuna ma olin naiste jooksu 3 vahetus. Ainuke infoallikas oli spiiker ja oma silmaga sai näha finišisirget; kaugelt paistis ka vaatepunkt.

Jooks ise oli väga vaevaline. Keskel, kus oli pikem lauge tõusuga tee etapp, oli väga raske ennast jooksusammu sarnast liigutust tegema sundida. Olin täitsa läbi. Vaevaline kulgemine oli kogu tee. Ühe mega pummi tegin ka. Poole peal tundsin ka kuidas jalas on tuim õrn valu. Liiga palju koormust saanud.

Kirti oli teatepäevastaar ja Liisil polnud ka kõige parem päev.

Kokkuvõttes oli igati tore. Maastikud olid super ilusad, nägi staare oma silmaga, sai palju tarkusi ja õpetussõnu Kirtilt ja Liisult :)  ; seltskond oli üllatavalt hea.  Mu enda hetke seis oli ainult alla igasugust arvestust.  Algus on tehtud. Arenguruumi jäi edaspidiseks.

Nüüdseks on saanud kooliga ka ühele poole saanud, mõnus pingelangus. Puhkasin nädala. Jukola nädalaga sai trenni uuesti tegema hakatud.  Jukolal oli tore nagu ikka. Mu enda jaoks oli see selle aasta esimene orienteerumise moodi jooks. Kõik sujus üsna hästi, tegin ainult ühe suurema vea(lõpu poole, tähelepanu viis emit ära. Nimelt tuli mul emiti kumm lahti, seda kinni uuesti pannes läks meelest mitmenda pätsipeale jõudnud olin, rohkem polnudki vea alustamiseks vaja. Positiivne üllatus oli, et isegi jooksujaksu oli. Finišisirgel sai eestlastele ka veidi vaatemängu pakutud.

Edaspidi suurvõistlustest osalen üliõpilaste MMil mis toimub 2-7 juuli Alicantes, Hispaanias. Seal jooksen lühirada, sprinti ja teadet.