Inimese tervis koosneb füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest komponendist. Ka spordis on kõik tahud väga olulised. Sellest ainult ei piisa, et sa oled kiire jooksja. Tippsooritusel on veel eriti oluline, et iga pisiasi oleks paigas. On tarvis veidi õnne ja kehas peab valitsema harmoonia.

Sa lähed starti, sa ei mõtle midagi. Sa tead et sa suudad. See on hea vormi tunnus. Milleks karta millegi üle, mida sa muuta ei saa. Teiste jooksu Sina muuta ei saa. Lähed jooksed metsas nii kuidas sa kõige paremini suudad. Ei mingit kõhklemist.Selle tulemusena on rahulolu pakkuv tulemus. Boonus on muidugi see, kui suudad ka kõiki teisi võita.

Ma aeg ajalt ikka mõtlen, et kust tuli see Eesti meistritiitel? Minu jaoks oli see võrdväärne võit, kui 2009a sain noorte EMilt pronki. Väärtuselt oli sama, vahe oli ainult selles, seekord sain ma aru, millega hakkama sain. Siiras rõõm oli, hea oli seda ka tähistada selliste inimestega, kes sind on alati toetanud J Ootamatud võidud ongi kõige magusamad!

Kui tipptulemust sooritades sportlane ei kõhkle, ta teeb mida oskab, siis miks ootamatu võit? Siin tuleb vaadata aasta varasemat käiku. Mais käsin küll EMil, kuid jooksjat must seal ei olnud. Palju asju oli mäda. Leppisin olukorraga ja kaesin kuidas täiskasvanute tiitlivõistlus välja näeb.  Juunis üritasin päästa veel mis saab. Jukolal sain ise head tagasisidet, et kõik päris kadunud ei ole. Suudan joosta küll. Seal ei tulnud küll hiilgav sooritus, sai omajagu vigu tehtud. Juuli algul sai võetud ette teekond Hispaaniasse.  Seal toimus tudengite MM. Tavarajast loobusin teadlikult, järgi jäi sprint, lühirada ja teade. Sprint oli esimene start. Rada ise oli uskumatult raske. Seda eelkõige füüsiliselt- palju tõusu ja üsna lämmi ja niiske õhk oli õhtuks linnas. Teist korda mäkke ronides riivasin käega korra vastu pead. Suht kuum oli. Kuna enesetunne oli ka üsna kehv ning mõned vead ka juba selja taga, siis võtsin juba veidi kergemalt. Kokku ma sinna kukkuda ei tahtnud. Pealegi kaks võistluspäeva veel ees.

Lühirajale minnes oli sees suur kõhklus, soojenduskaardil sai selgeks, et täna aitab ainult hea kompassitöö. Seda minul aga pole. Mind aitab vaid ülihea kõhutunne (isegi vahest imestan, kust see tuleb?).  Mõte vaid: hoida pea külmana ja vaadata nn kaine mõistusega, kuidas leida punkt ülesse?

Kaart: http://sd.ua.es/en/orienteering-championship/documentos/maps/middle-w21.pdf
2. Ja 3. KP’ga sai juba seigeldud. Ei lasknud ennast häirida. Täna teevad kõik vigu. 3.KP’s saadi mind 2 minutiga kätte. Teekond jätkus meil eraldi, ta liikus kivisel pinnal veidi paremini, kuid vigu tegi ta oluliselt rohkem. Punkti otsis reaalselt 100m varem. Ma tulen külma peaga, jooksin tuimalt mööda temast.  Edasi kulges nii enam-vähem, kuni oli aeg leida eelviimane punkt (mul ei olnud mõtteski, et lõpp on lähedal). Peas valitses segadus: kuidas ma selle üles peaksin leidma!?  (see, et kaart on mingeid rohelisi mummukesi täis, ei tähenda, et maastik selline välja nägi). Tuli mõte: võtta suund ja lugeda samme. Lugesin, mis lugesin, aga kui suunaga ikka pange panna, siis sammud ei aita. Seeokrd ei aidanud ka kõhutunne. Kasutasin igasugu tehnikaid: spiraali, ussitasin jms. Ei midagi. Kuidagi jõudsin finišisse viiva tee peale, seda küll punktist kaugemalt. Kuid sealt punktile peale minnes ei olnud mingit probleemi. Tulemuseks: joosta suutsin, orienteeruda ei oska. Sisimas sain siiski positiivset tagasisidet endalt. EMi jõuetust polnud :)

Teade toimus samal maastikul, ainult lõuna pool. Kaardipilt sama. Tahta võib palju. Kuid kui ei oska, siis pole midagi teha. Eksisin lihtsalt ära! Ei olnud minul oskust leida nende põõsaste/puude vahelt punkti üles. Seda pole ammu juhtunud. Ainuke mõte: kuhu ma nüüd sattunud olen? Tühistada ikka ei saa. Jooksin sihitult ühte suunda, kuni jõudsin teeni, kus ma juba olnud olin. Lootsin, et määrasin oma asukohta õigesti ja asusin uuesti punkti otsima, seekord näkkas. Paras šokk oli. Lõpuks sai tulemus siiski kirja

Edasine sportimine toimus augustis, mil sai enne Koprakarikat laagerdatud. Nädala pärast toimus EMV tavarada. Minu mõte: jooksen hea tempoga nii kaua kuni jaksan, et oleksin konkurentsis. Reaalsuses sain K-punkti joostes juba aru, et jooksjat must täna pole. Liikumine oli väga veavaline. Poole peal, kui võsas kinni olin, tuli suur tahtmine rajalt ära tulla. Milleks?? Ära ma õnneks ei tulnud, edasi oli mets ikka oluliselt ilusam juba. Tulemuseks 1h40 matka. Pühapäev on parem päev (rumalate lohutus). Evely ja Liisu tegid head jooksud. Mina, ankruvahetuses aga jätkasin eelmise päeva rumalustega. Joosta rakse, punkte ka enam ülesse ei leidnud.
Nädala pärast EMV sprint ja öine. Kes oleks osanud pakkuda, et ma sealt medali võtan? Sportlase idioolik lootus oleks muidugi öelnud, et võtan. Kuid minus on siiski realisti hing ka olemas. Niisama nöökida ikka võb, aga reaalselt ei mõelnud ma, et medal tuleb.

Päev varem pakuti mulle diil, kui öistelt medali võtan, siis saan salajase auhinna. Ma siis vastu, et oot.. kui öistelt kuld(sisimas siiski maksimalist?), siis auhind? Vastuseks sain, et medalist lihtsalt piisab. Nõus olin igati. Sprinti ma seepärast sörkima ei läinud. Sisimas tahtsin sealgi hästi joosta. Kukkus välja aga hoopis teisiti. Selle asemel,  et oma punkti minna jooksin rõõmsalt ikka Liisuni (tiimivaim on ilmselgelt suur!). Ühesõnaga tegin viga, positiivne oli see, et jalgades oli veidi  kergust tunda.

Oli aeg öistele minna. Millegipärast kõhklust polnud, läksin tegema seda, mida suudan ja üritasin võimalikult „külmalt“ mõelda. Maastik oli kiire, otseminek on ajavõit! Oli mul üksjagu õnne, samas liikusin üsna kindlalt ja piiripeal. Tagasi ei hoidnud midagi. Mulle täitsa meeldis, et alguses startisin, ei seganud mind ükski oma klassi sportlane. Rajal nägin ainult Marist, kes startis 6’ enne mind. Ühel vastujooksul nägin ka Elerit, ise kella vaadates mõtlesin, et ilmselt olen tast veidi eest ära saanud. Sain ise ka aru, et mul läheb üsna hästi, tuleb ainult lõpuni vastu pidada. Mõned pisemad lisakaared tulid küll sisse, kuid öiste kohta suht ideaalne jooks. Minu boonuseks olid teised palju viga teinud.

Kust tuleb selline vorm!? Järgnevatel startidel ei olnud minust samuti jooksjat. Ükskõik kui palju ma ka ei tahtnud.

Kuidas saavutada tippvorm?

Lõpetuseks alanud treeninghooaja moto : ainult õnnelik ja rõõmus sportlane areneb!