Eelmisel aastal soetatud klassika varustus lubas sel aastal esimest korda seada sammud Tartu maratonile.

Üritus toimus 17.veebruar 2013. Stardijoonel oli u 6000 suusasõpra, kes kõik võtsid ette 63km pikkuse teekonna Otepäält Elva lähistele.

Nagu ikka, jäädakse paar päeva enne kauaoodatud sündmust haigeks.  Neljapäev õnnestus külma saada ja reedel polnud häält enam alles, kurk valus, nohu ka ja pea imelik. Kasutasin tervenemiseks kõikvõimalikke rahvatarkusi, mitte startimisest ei tahtnud kuuldagi. Pühapäeva hommikuks õnnestus saavutada konditsioon, kus häält küll polnud, kurk ka veel veidi valus kuid muidu enesetunne hea.  Nii sai sõit otepääle ette võetud.

Startida tuli mul esmaosalejana tagaumisest reast, mis oli päris omapärane kogemus. Teadsin, et alguses palju passimist enne sõitma saamist. Olin selleks valmis ja see mind ei häirinud. Esimene huvitav kogemus oli esimesel laskumisel.  Mõtlesin, et huvitav, miks inimesed ei liigu. Kõik seisavad. Kui jõudsin laskumise äärele avanes vaatepilt, kus kukuti igal pool, mäest alla sõideti sahkasendis, suusajäljest polnud midagi alles. Vot nii saabki mäest alla aeglasemalt liikuda kui ülesse. Natuke naeru ja põikeid ning sain kadudeta teekonda jätkata. Huvitav kogemus oli veel ühel laskumisel, kus ees olev meesterahvas hakkas tasakaalu kaotama ja tõusis püsti ning laiutas keppidega üleradade. Kuna mul häält polnud, tuli natuke akrobaatikat kasutada, et mitte kukkuda. Kepiteravikke  hoiti ka tihti üleval, õnneks mida kaugemale jõudsin, seda vähemaks selliseid inimesi jäi.

Minu jaoks aeg seisis Matu ja Ande vahemik, sõidad ja sõidad aga kohale ei jõua. Enesetunne läks üsna halvaks, lisaks veel kõht ka tühi. Harimägi tuli ootamatult, ei pannud seda tõusu väga tähelegi. Ilmselt oli asi olematus tempos ja rahvamassis. Harimäest alla oli aga päris meeldiv lasta, rajal oli juba ruumi. Enne Andet olin just mööda saanud Katrin Vinkelist. Tervitasin ja sõitsin edasi. Andes sõin ja jõin mõnuga. Avastasin et rosinakukkel maitseb hea! Veetsin seal üsna kaua aega. Uuesti sõitma hakates läks enesetunne juba paremaks ja naer tuli suule.  Läks kuskil 5 minutit enne kui uuesti Katrini kätte sain. Rajale oli tekkinud rohkem ruumi, sai juba vabamalt sõita. Lõpp lähenes kiiresti. Meeldiv oli näha Liisut Meegaste mäel, kes hoolega kaasa elas. Energiat tuli kohe juurde :) Minu jaoks läks raja lõpp kuidagi kiiresti. Ületasin oma algset lootust, milleks oli heal juhul alla 6h sõita. Meeldiv oli ka, et lõpus ei olnudki nii raske, kui olin ette kujutanud. Siit moraal: tapab tempo mitte distants!

Kokkuvõttes täitsa nauditav sõit. Ebameeldiva poole pealt tuleks mainida ka inimeste hirmus suur vajadus alati sisekurvis sõita, seda ka tagaotsas. See oli päris tüütu. Nii kui sellest aru sain, kasutasin mina vastupidi väliskurve, kust sai edukalt inimestest mööduda.

Lisaboonus: Tartu maraton tagab hea une mitmeks päevaks!

Kui võitjad läbisid raja 2 tunni 45minutiga, siis kõige vastupidavam rahvasportlane aga 9h14’

Me klubi rahvas platseerus aga vahepeale:

64.  Ilmar Udam 3h1’53’’  (10.maraton)

154. Kaarel Kallas  3h10’38’’ (5.maraton)

514. Margus Pirksaar 3h30’14’’ (esimene maraton)

865. Margus Marrandi  3h43’56’’ (5.maraton)

1451. Raivo Pellja  4h2’22’’ (5.maraton)

1621. Kaido Ruul  4h7’34’’ (8.maraton)

1683. Tiit Tähnas 4h9’5’’  (esimene maraton)

1698. Pilvi-Heli Vettik 4h9’35’’  (6.maraton)

1726. Vallo Vaher  4h10’28’’  (8.maraton)

1751. Andres Minn   4h11’21’’ (12.maraton)

2133. Toomas Marrandi 4h22’48’’  (2.maraton)

2805. Erki Pellja  4h43’29’’  (esimene maraton)

2849. Peeter Poopuu  4h44’23’’  (esimene maraton)

3542. Aimur Raudsepp  5h3’58’’  (19.maraton)

4180. Sigrid Ruul 5h23’54’’  (esimene maraton)

5757. Kalmer Keevend 6h57’28’’  (23.maraton)

Vabandust, kui keegi märkimata jäi.

Spordirajal kohtume!