Mis juhtus Viljandis 47. aastat tagasi?

Meenutavad võitjad EPA esindusvõistkonnast

13. Jüriööjooksu Viljandis võitis 47 aastat tagasi Eesti Põllumajanduse Akadeemia esindusvõistkond, kus jooksid Nikolai Järveoja, Erika Valdson, Koit Paasma, Maie Nugis ja Ago Mõttus. Ajakirjanduses kirjutati – EPA võit oli üllatus. „108 võistkonna hulgas tegi kaasa 20 meistersportlast, EPA võistkonnas ei ühtegi! Esikoha tagas ühtlane esinemine,“ kirjutas EPA lehes Toivo Saue (PA, Nr 15(529), 27.04.1972). See oli EPA-le esimene Jüriööjooksu võit, järgmine tuli 15 aastat hiljem, 1987, kui EPAs õppisid Jüri Pärnik, Ede Ümarik, Tõnu Tänav, Marika Märdin ja Inno Ling.

Tänavu 20. aprillil toimub Jüriööjooks taas Viljandis. Ajakirjanik ja orienteerumishuviline Heino Laiapea küsis kolmelt epakalt, kellega ta tudengipõlves spordiradadel kohtus, meenutusi sellest 47. aasta tagusest võidujooksust. Laiapea ise jooksis Jüriööd 1975. aastal EPA V võistkonnas Kohtla-Nõmmel.

Nikolai Järveoja

See oli mulle teine Jüriööjooks

Kirjutan nii, nagu treeningpäevikusse märkisin: „Jooksin EPA esimeses võistkonnas avavahetust. Võistkondi oli 107. Minu rada 4,9 km 8 KP. Esimeses KPs olin neljas, poolel distantsil kuues. Tegin kaks „apsi“ rajal (mis need olid?, nähtavasti väikesed vead). Lõpetasin 11-ndana, kaotades etapi võitjale J. Tasale 1 minut 56 sekundit. Kõhus valutas jooksu ajal. Lõpus eriti ei pingutanud, sest ei uskunud, et nii heal kohal olin.

Erika Valdson tõi teises vahetuses võistkonna esimeseks. Koit hoidis kohta. Nugis Maie kaotas edu ära ja tuli rajalt 5-ndana, kaotades liidrile 7 minutiga. Mõttus Ago tegi kõva jooksu (ta ju kohalik) ja olimegi esimesed. Edu ülikooli [TRÜ] võistkonna ees 2 minutit ja 6 sekundit!“

Meie rõõm oli tohutu, eriti minul. See oli suurim elamus minu senises lühikeses orienteerumiselus. EPA esindusvõistkonda pääsesin tänu sellele, et Toivo Saue ei tundnud ennast kõige paremini ja jäi EPA II võistkonda. Tagantjärele meenub veel, et rajal oli minu eesmärk püsida Johannes Tasa kannul [kes võistles Kirovi nim kalurikolhoosi eest, oli juba tulnud NSVL meistriks ja võitis 1. vahetuse], kuid tema oli jooksuvõimelt minust üle. Mulle oli see alles teine Jüriööjooks. Eelmisel aastal Kuusalus olin vist EPA viiendas võistkonnas ja jooksin seal kolmandat vahetust. Olin rajal kaua, saime võistkonnaga 52. koha.

Koit Paasma

Rajad olid lühikesed, jõudsime veel öisele Tartu bussile

„Minul nii eredaid mälestusi pole kui Kollal ja Axil. Mäletan, et sain Erikalt teate esimesena ja jooksin kogu raja üksinda. Kuskil keerasin kogemata ühte õue, seal oli suur tige koer, aga õnneks ketis. Oli suhteliselt valge öö ja nagu Agogi märkis, sai vahepeal lambi ära kustutada ja joosta teedel ja tänavatel ilma. Rajad olid suhteliselt lühikesed. Mäletan, et jõudsime koos Kalevipoja kujuga veel öise Saaremaa-Tartu bussi peale ja olime vastu hommikut Tartus.

Jüriööd olen jooksnud 30 korda. Minu o-jooksu pisik sai alguse Märjamaalt, kust jõudsin Eesti noortekoondisse. Pärast keskkooli oli võimalus 2 aastat treenida ja võistelda nö tolleaegse professionaalina Riia ASK-s, sealt edasi läksin EPA-sse ja see nn ühiskondliku treeneri asi tuli kuidagi iseenesest. 70.-ndatel oli EPA väljas viie võistkonnaga. Kas viis oli mingi limiit, küsin Agolt.“

Ago Mõttus

Lugesin hoolega kaarti ja punusin nagu jõudsin

„Vastan kõigepealt küsimusele, limiiti ei olnud. EPA-s toimus ju iga nädal teoreetiline orienteerumise treeningtund Koit Paasma juhendamisel. Ruum oli alati osalejaid täis, ju sealt see suur hulk teatevõistkondade liidreid tekkis.

Enda jooksust: startides nägin kohe, et esimene KP on Neljamäel (kus ma talviti põhiliselt suusatrenne alustan, seega tuttav koht) ning tuleks joosta Trepimäest ülesse. Ringi minnes saab joosta tänavalampide valgel. Kaarti korralikult lugedes sai selgeks ka teiste KP-de asukohad (ligikaudsed) ja nendesse parimad liikumisteed.

Esimese KP leidsin tänu kohtunike ja punkti valgustusele täie hoo pealt. Järgmine KP asus Huntaugus, kuhu minekuks pidasin raskemat teed üle slaalomimäe otstarbekamaks. Selle teevalikuga jõudsin mälestusmärgi juurde, mis on ümbruse kõrgeim punkt ja sealt oligi juba teise KP tuli näha, hajutuspunkte siis polnud. Huntaugu on lage ala ja kuna minu väike „seasilm“ hästi ei valgustanud, kustutasin pealambi hoopiski. Kuna linnakumast jooksmiseks piisas, liikusin edasi pimedas.

Siis nägin ees kedagi lambiga liikumas. Jooksin täiest jõust sinna suunda. Ovraagi KP, see peaks kalda pealt hästi nähtav olema – oligi. Allpool keegi ragistas, valisin siis edasiliikumiseks ülemise raskema variandi. Järgmise KP asukoha olin linnavahel joostes juba selgeks teinud – lasketiiru valli ots. Tulede kuma oli endiselt tugev ja KP motodroomi keskel oli hästi nähtav, läbisin selle lennult.

Ees, 300 m kaugusel künka otsas oli näha liikuvaid tulesid. Punusin pimedas nagu jõudsin. Üles jõudes ei näinud seal enam kedagi. KP pidi olema enne suurt surnuaeda väiksel kalmistul, teeraja kõrval, enne tänavat. Võtsin hoo maha, sest KP valgust ei näinud, lambiga valgustades riste siiski nägin. Liikusin ristide poole ja seal oligi augus KP valguse ja kohtunikuga, kes ütles, et olen esimene. Edasi tuli sumbata mööda jõe äärt allikani, kus KP valgustus oli halb.

Lugesin kaardilt, et järgmine KP on hüppemäe ja kõrvalmäe vahel. Otse minnes oleks järsk tõus jalad “kinni” võtnud, nii otsustasin kiiruse ja kindluse säilitamiseks teed mööda mäe alguseni ringi joosta ja siis mööda mäekülge kaldu üles. KP käes ja vabakäiguga mäest alla tee peale ning maksimumiga lõppu.

Hiljem kuulsin, et punt võistlejaid oli kalmistu punkti üle tänava suurde Viljandi surnuaeda tohlama suundunud. Ovraagis olnud ragistaja aga oli jooksnud järgmisesse KP-sse järve äärest, kus oli pehme olnud. Nii see juhtus.”

Aitäh Heino Laiapeale vaeva eest otsida üles ammused kaaslased!

Aitäh mälestuste kirjutajatele!

Vello Viirsalu on kogunud ajakirjanduses ilmunud orienteerumisalaseid kirjatükke ja tema 1972. aasta kaustast leiab ka selle, Viljandis toimunud Jüriööjooksu kohta ilmunud artikleid. Kõige värvikamalt on võistlusest ja EPA võidust kirjutanud Marianne Hermann EPA lehes. Toome ära paar katket.

„Mulgimaa pealinn võttis meid vastu tugeva vihmahooga. Kui aga tõrvikurongkäik alla järve äärde jõudis, oli taevas juba täiesti selge. /…/ Selle öö esimene sensatsioon sündis teises vahetuses. Suusatajana tuntud E. Valdsonile ilmselt istusid need pikad ning järsud tõusud ja langused Viljandi lossimägedes. Igal juhul teate andis ta K. Paasmale (nullkursus) esimesena. /…/ Loomulikult klappis ka K. Paasmal kõik, kuigi vahepealsetest raadioteadetest rajalt võis kuulda, et ta on viimasele poolele kilomeetrile kahtlaselt kauaks jäänud. Siis aga seadsid raadiomehed jalule õige pildi olukorrast ning Maie Nugis läks neljandale etapile ikka esimesena. /…/ Ago Mõttus sai viimasele etapile minna viiendana. Kuigi Viljandi ümbruses olid tema lapsepõlve mängumaad, jäi siiski liiga vähe lootust. Kaotati ju liidrile 8 minutiga ja esimesed mehed olid esimesse tõusu läinud lausa sprinteri kiirusega. /…/ Ja siis jooksis läbi finiši meie Ago! Seni hoogsalt rääkinud diktor jäi vait. Oli juhtunud midagi hoopis ootamatut. Üheski raadiopunktis ei teatatud numbrit 41, aga nüüd oli ta enne teisi finišis. /…/ Ago oli kõigist punktidest nii kiiresti läbi jooksnud, et raadiomehed ei jõudnud numbrit tähele panna. /…/ Meid oli küll vähe, aga juubelduskisa pidi õige kaugele kostma. Ago lendas õhku, õnnitlused ja käepigistused ei tahtnud lõppeda./…/ Kurb on aga see, et võitjad olid vist ainukesed, kellel oma transporti polnud ning „Kalevipoeg“ tuli Tartusse tuua öises liinibussis.“ PA, Nr 15(529), 27.04.1972.

Toimetanud

Kersti Ehala